Sa olid minu kõrval ning olid koguaeg valu käes. Isegi kui ma teadsin seda, ignoreerisin seda ja vaatasin kõrvale nagu see mulle harjumuseks on. Sest olen harjunud ütlema, et aeg paneb sind unustama. Sinu ära pööratud nägu tundub nagu poleks mingit kurbust. Sinu külma häält kuuldes oligi aru saada nagu oleks see kõik normaalne ja me lahkusime jälle üksteisest. Kuigi olen alati arvanud et saame sellest üle. Peale seda kui olid juba läinud vaatasin ma sulle tagasi kahetsusega. Alles nüüd pärast seda ülesärkamist tean ma, arvan ma, et tean mida sa tunned. Nüüd tunnen ma mida sina oled tundnud. Nüüd saan tunda seda südant, mis on sinu sees olnud juba pikka aega.
Igatsen sinu embust, arvan et armastan sind liiga palju, et see teeb juba sulle haiget. Ära pane ennast minu kinnisideeks... Kui öö saabub siis , siis on aeg pisarad ära pühkida. Kui kuu ilmub nähtavale, kas siis see kaob.... sinu lõhn mida tunnen? Kas unenägude taolised mälestused purunevad?
