Mõned aastad tagasi, soovisin ma saada arstika. Arstiks, kes päästab elusid ning, kes muudaks ka tõeliselt midagi. Ma tahtsin päästa elusid...Ma vaatsin pidevalt arsti sarju ning kujutasin ette ennast ühe tegelasena. Mõtlesin pidevalt, kuidas antud olukorras tegutseda ning vaatsin kas see ka klappis. Jah, ma tahtsin elusid päästa... Omamoodi on see haletsusväärne, ma ei suuda oma elugi päästa. See on nii mõranenud, et seda ei päästa mitte mingi õmblemine, lõikus ega kardioloogia.
Viimasel ajal olen ma tahtnud, et mul oleks ravimatu haigus, mis kestaks vaid mõned üksikud aastad. Ning lõpus oleks surm. Terve oma elu olen ma aidanud kõiki ning nende järel tegutsenud. Ma olen teinud kõik, mida on minult palutud. Kuid, kui ma nüüd mõtlen siis äkki oleks pidanud endale hoopis head tegema. Siis poleks seda juhtunud.
Kõige haletsusväärseim asi on olla arst, kes ei suuda ennast päästa ravimatust haigusest.
No comments:
Post a Comment