Love and roll

     Kas sa kuuled mind? Ma ammu juba saatsin sulle sõnumi. Põld millel jooksen on hommikust saadik niiske. Üritan taga ajada nähtamatut tulevikku. Kas sa tahad mind välja jätta? Jään seisma, kuna ei tea mida teha. Silman taevast, mis nagu alati on sinine, ühtegi valget pilve. Ainult  mina maa ja taeva vahel. Mustad juuksed sinisel, sõrmed hellalt neid paitades. Kas sa armastad mind? Haaran maast lille ning hakkan sellelt õisi kiskuma. Loen päevi, mil sind taas näen. Haiget teeb. Äkiline tuulehoog  kisub mult lille. Lugemine jäi pooleli. Kas sa tahad mind välja kutsuda? Ootan tuules su vastust. Kuid kuulen ainult tuule jooksmist mööda rohtu. Pisarad kerkivad silma, voolavad mööda põske. Üritan meelehetlikult neid minema pühkida, kuid neid muudkui tuleb. Lõpuks annan alla. Mu  süda nutab. Sa ei kuule, sa ei vaata. Sa jätad mind välja! Baka!

Kõige armsamale...

     Ütle tere, naerata. Vaata mulle silma, et ma näeksin, mida sa mõtled. Haara mul käest, et ma tunneksin su soojust. Pühi mu pisarad, kuna ma ei jaksa enam teeselda. Lase mul naerda, sest tahan olla õnnelik. Lausu mulle unistusi, mida soovin endalegi. Täna on ilus päev, lase mul olla õnnelik. Lase mul varbad vette kasta , luba tuulel mu juukseid sasida. Luba mul süüa jäätist nii et mu huuled oleksid sellega koos. Luba mul hoida kinni tulevikust, ma tahan unistada. Lase mul unustada. Lase mul unustada minevik, tahan et see kaoks. Luba mul ennast armastada, kuna ma tahan kordki ennast  enesekindlalt tunda. Lase mul sind armastada, ma ei taha üksi olla. Aga siiski ütled head aega, lehvitad.

Kaitseingel

Üks väike poiss seisis kord inimtühjal tänaval. Nägu oli tal must, paarist kohast kriimustatud. Seljas oli tal tavaline särk ja jalas rebenenud püksid. Käes hoidis ta mänguautot, mis oli sinist värvi. Just sellist nagu oli tema silmad. Mis olid täis kurbust ja üksindust.

     Tänav, kus ta seisis oli tühi ja kõle. Üks suur hall kogum. Ainult see väike poiss, kes seal oli, paistis välja oma õhetavate põskedega. Äkki hakkas poiss nutma. Mänguauto kukkus potsatades maha ning üks must ratas veeres kõrvale. Poiss nuttis, nägu kaetud pisarates. Ta oli üksi. Ta küll hüüdis kord emme kord issi. Aga kedagi ei tulnud. Pisarad ei tahtnud kuidagi kaduda ning midagi ei muutunud.

     Äkki kõndis väikese poisi juurde üks noormees, kitarr käes. Vaadates poissi, istus ta samale tänavale maha ja haaras kitarri. Poiss jättis nutmise ja istus noormehe kõrvale. Kitarri saatel hakkas noormees laulma....

When i see your smile

Tears run down my face

i can`t replace

And now that i´m strong i´ve figured out

How this world turns cold

And breaks through my soul

And i know, i`ll find deep inside me

I can be the one

I will never let you fall

I´ll stand up with you forever

I´ll be there for you through it all

Even if saving you sends me to heaven

It`s okay, it`s okay, it`s okay

     Siis tõusid mõlemad püsti ning noormees ulatas käe poisile sõnades elupäästvad sõnad "Lähme koju". Väike poiss haaras noormehe käe. Vaikselt kõndisid mõlemad mõõda tänavat ikka kaugemale ja kaugemale. Aga kuulates neid, oli kuulda kuidas see väike poiss ümises seda sama laulu edasi, tuues päikese välja. Kuid unustades sinise auto tänavale, mil neli ratast all, nagu polekski ühte ära tulnud.

uni

     Pilved liiguvad aeglaselt sinises taevas. Ajavad taga tuult, teadmata et tuul on see, kes neid jälitab. Pilvede vahel lendavad linnud, kes mängivad.
     Minu silmad jälgivad seda mängu ning naeratavad. Jälgivat igat detaili, igat pilveliigutust, igat tiivalööki. Minu valge õhuline kleit lendleb kergelt tuule käes.
     Taevas on  mulle alati meeldinud, nii vabastav. Tahaks ka tiibu nagu inglil. Siis ma ainult elaksin seal üleval. Ma ei tuleks enam kunagi alla tagasi. Mul on silmad ainult selle sinise taeva jaoks. Igavik veeta sellises kohas on vabadus. Kas ma peaksin sellest haarama?
     Pilved minu kohal liiguvad  oma teed, see imeline värvide mäng. Sulgen oma silmad ning tõstan käed üles. Lasen tuulel end kanda. Tunnen kuidas linnud lendavad mu ümber. Nende tiivalöögid ühinevad minu südame tuksetega. 
     Kuid äkki kuulen kõuekõminat. Ma ehmatan ning avan oma silmad. Lasen käed alla ning vaatan ainiti enda ette. Eemalt paistavad tormipilved. Tumedad ja kurjakuulutavad. Siis saabub julm vaikus. Tuult ei ole  ning linnud on kadunud. Isegi mu südametuksed oleksid just kui lõppenud. Vaikus.
     Silman, kuidas torm mu pea kohale voolab. Vaikus on lõhestav, kurb ja tappev. Tunnen kuidas esimene vihmapiisk mu põsele langeb. Tuleb üks, tuleb teine...kolmas. Vihmasadu muutub intensiivsemaks. 
     Sorgus juuksed kleepuvad mu näo külge. Kleit mu ümber tilgub ning muutub vee tõttu läbipaistvaks. Ma vaatan üles ning lasen vihmal oma nägu paitada. Surun oma käed rusikasse ning kannatan. kergelt hammustan huulde, et pisaraid tagasi hoida.
     Maa mu jalge all muutub sopaseks ning rohulibled  takerduvad  jalgade külge. Vihmast märgunud maa neelab mu jalgu ning üritab mind meelehetlikult mudasse tirida.
     Vaatan üles ning märkan üksikuid päikesekiiri pilvede vahelt läbi tungimas. Vangistatud üksikud hinged. Päikesekiired tantsivad mööda mu keha kirglikku tantsu samalajal,kui vihm mind piitsutab. Tõstan ühe käe üles ning üritan päikesekiirt püüda. Tulutult, kuna ma pole piisavalt osav. Ohkan raskelt ning lasen käel kukkuda. Äkiline tuulehoog tekitab minus külmavärinaid ning mu kleit kleepub veelgi enam mu keha külge.
     Korraga ma ehmatan ning mu käed hakkavad värisema. Silmad muutuvad suurteks ning ma keeran ennast aeglaselt ümber. Seal sa seisad, vaatad oma  külmade silmadega minu poole. Mina aga vaatan sind kurbadega vastu. Päikesekiired tantsivad meie vahel ning tuul sasib meie juukseid ja riideid. Esimene pisar vihmas kuulub mulle. Vaikus asetseb meie vahel, sõnu pole. See vaikus häirib mind ning ma lausun oma esimesed sõnad. "Ma lähen nüüd ära." Sel hetkel vaatad sa mind kurvalt. "Ära mine..." Minu silmadessetekkis meeletu viha. "Sa teed mulle haiget, ma ei suuda sulle otsa vaadata." Sa vaatad mind edasi ning ohkad. "Valetad!" Ma ehmusin tema äkilise karjumise peale. "Ei! Ma ei taha sind enam näha. Ma vihkan sind!" "Ütle et sa armastad mind!"
     Ma ehmusin taas ning vaatan sulle otsa. Mu pisarad kadusid ning värin minu kätes jäi järgi. Ma ohkan ning seisan kindlalt  kohal. Siis märkan et haarad revolvri ning sihid minu poole. Ma vaatan sind pingsalt, naeratus näol, ning siis vaatan maha. Käib kõmakas ning kukun. Märgunud maa neelab mind ning mu veri seguneb vee ja poriga. Päikesekiired kaovad ning kõik on pime. Ainuke ais mis sulle veel vastu särab on minu klaasistunud silmad.