uni

     Pilved liiguvad aeglaselt sinises taevas. Ajavad taga tuult, teadmata et tuul on see, kes neid jälitab. Pilvede vahel lendavad linnud, kes mängivad.
     Minu silmad jälgivad seda mängu ning naeratavad. Jälgivat igat detaili, igat pilveliigutust, igat tiivalööki. Minu valge õhuline kleit lendleb kergelt tuule käes.
     Taevas on  mulle alati meeldinud, nii vabastav. Tahaks ka tiibu nagu inglil. Siis ma ainult elaksin seal üleval. Ma ei tuleks enam kunagi alla tagasi. Mul on silmad ainult selle sinise taeva jaoks. Igavik veeta sellises kohas on vabadus. Kas ma peaksin sellest haarama?
     Pilved minu kohal liiguvad  oma teed, see imeline värvide mäng. Sulgen oma silmad ning tõstan käed üles. Lasen tuulel end kanda. Tunnen kuidas linnud lendavad mu ümber. Nende tiivalöögid ühinevad minu südame tuksetega. 
     Kuid äkki kuulen kõuekõminat. Ma ehmatan ning avan oma silmad. Lasen käed alla ning vaatan ainiti enda ette. Eemalt paistavad tormipilved. Tumedad ja kurjakuulutavad. Siis saabub julm vaikus. Tuult ei ole  ning linnud on kadunud. Isegi mu südametuksed oleksid just kui lõppenud. Vaikus.
     Silman, kuidas torm mu pea kohale voolab. Vaikus on lõhestav, kurb ja tappev. Tunnen kuidas esimene vihmapiisk mu põsele langeb. Tuleb üks, tuleb teine...kolmas. Vihmasadu muutub intensiivsemaks. 
     Sorgus juuksed kleepuvad mu näo külge. Kleit mu ümber tilgub ning muutub vee tõttu läbipaistvaks. Ma vaatan üles ning lasen vihmal oma nägu paitada. Surun oma käed rusikasse ning kannatan. kergelt hammustan huulde, et pisaraid tagasi hoida.
     Maa mu jalge all muutub sopaseks ning rohulibled  takerduvad  jalgade külge. Vihmast märgunud maa neelab mu jalgu ning üritab mind meelehetlikult mudasse tirida.
     Vaatan üles ning märkan üksikuid päikesekiiri pilvede vahelt läbi tungimas. Vangistatud üksikud hinged. Päikesekiired tantsivad mööda mu keha kirglikku tantsu samalajal,kui vihm mind piitsutab. Tõstan ühe käe üles ning üritan päikesekiirt püüda. Tulutult, kuna ma pole piisavalt osav. Ohkan raskelt ning lasen käel kukkuda. Äkiline tuulehoog tekitab minus külmavärinaid ning mu kleit kleepub veelgi enam mu keha külge.
     Korraga ma ehmatan ning mu käed hakkavad värisema. Silmad muutuvad suurteks ning ma keeran ennast aeglaselt ümber. Seal sa seisad, vaatad oma  külmade silmadega minu poole. Mina aga vaatan sind kurbadega vastu. Päikesekiired tantsivad meie vahel ning tuul sasib meie juukseid ja riideid. Esimene pisar vihmas kuulub mulle. Vaikus asetseb meie vahel, sõnu pole. See vaikus häirib mind ning ma lausun oma esimesed sõnad. "Ma lähen nüüd ära." Sel hetkel vaatad sa mind kurvalt. "Ära mine..." Minu silmadessetekkis meeletu viha. "Sa teed mulle haiget, ma ei suuda sulle otsa vaadata." Sa vaatad mind edasi ning ohkad. "Valetad!" Ma ehmusin tema äkilise karjumise peale. "Ei! Ma ei taha sind enam näha. Ma vihkan sind!" "Ütle et sa armastad mind!"
     Ma ehmusin taas ning vaatan sulle otsa. Mu pisarad kadusid ning värin minu kätes jäi järgi. Ma ohkan ning seisan kindlalt  kohal. Siis märkan et haarad revolvri ning sihid minu poole. Ma vaatan sind pingsalt, naeratus näol, ning siis vaatan maha. Käib kõmakas ning kukun. Märgunud maa neelab mind ning mu veri seguneb vee ja poriga. Päikesekiired kaovad ning kõik on pime. Ainuke ais mis sulle veel vastu särab on minu klaasistunud silmad.