Kaitseingel

Üks väike poiss seisis kord inimtühjal tänaval. Nägu oli tal must, paarist kohast kriimustatud. Seljas oli tal tavaline särk ja jalas rebenenud püksid. Käes hoidis ta mänguautot, mis oli sinist värvi. Just sellist nagu oli tema silmad. Mis olid täis kurbust ja üksindust.

     Tänav, kus ta seisis oli tühi ja kõle. Üks suur hall kogum. Ainult see väike poiss, kes seal oli, paistis välja oma õhetavate põskedega. Äkki hakkas poiss nutma. Mänguauto kukkus potsatades maha ning üks must ratas veeres kõrvale. Poiss nuttis, nägu kaetud pisarates. Ta oli üksi. Ta küll hüüdis kord emme kord issi. Aga kedagi ei tulnud. Pisarad ei tahtnud kuidagi kaduda ning midagi ei muutunud.

     Äkki kõndis väikese poisi juurde üks noormees, kitarr käes. Vaadates poissi, istus ta samale tänavale maha ja haaras kitarri. Poiss jättis nutmise ja istus noormehe kõrvale. Kitarri saatel hakkas noormees laulma....

When i see your smile

Tears run down my face

i can`t replace

And now that i´m strong i´ve figured out

How this world turns cold

And breaks through my soul

And i know, i`ll find deep inside me

I can be the one

I will never let you fall

I´ll stand up with you forever

I´ll be there for you through it all

Even if saving you sends me to heaven

It`s okay, it`s okay, it`s okay

     Siis tõusid mõlemad püsti ning noormees ulatas käe poisile sõnades elupäästvad sõnad "Lähme koju". Väike poiss haaras noormehe käe. Vaikselt kõndisid mõlemad mõõda tänavat ikka kaugemale ja kaugemale. Aga kuulates neid, oli kuulda kuidas see väike poiss ümises seda sama laulu edasi, tuues päikese välja. Kuid unustades sinise auto tänavale, mil neli ratast all, nagu polekski ühte ära tulnud.