Olemine

     Päike paistab silma ning ei lase mul magada. Ma avan silmad ning näen sinist taevast ja seda suurt kollast päikest. Ma sügan silmi ning  sirutan ennast. Rohi mu ümber on roheline ning täis lilli. Ma laman selles ning uurin. Lõpuks ma tõusen istuli ning vaatan enda ümber. Terve väli on lilli täis. Ma naeratan ning haaran ühe roosa lille. Hoian seda enda ees ning silman seda. Nii ilus, väike habras. Ma lasin lille lendu lõpuks lahti ning vaatan kuidas tuul ta minema viib. Ma ohkan ning tõusen püsti. Mu helesinine kleit lehvib tuule käes ning mu juuksed tungivad näkku. Ma panen neid kõrvataha, kuid tulutult.
     Korraga ma kuulen enda nime. Keegi hüüab mind. Ma tean seda häält. Ma keeran ennast ringi ning naeratan. Seal ta seisis, lehvitab. Ma lehvitan vastu ning jooksen ta poole. Lõpuks, kui ta juurde jõudsin, kallistasin teda hästi kõvasti. Ta kallistab mind vastu ning suudleb mind otsa ette. Ma kihistan naerda ning vaatan ta silmadesse. Nii palju armastust, nii palju tundeid.
     Ma armastan teda!

kahetsus

     Kõnnin sillal, mis viib mind edasi. Tunnen kuidas tuul mu juukseid sasib. Minu silmad püüavad vihmapiisku ning minu sõrmed  püüavad päikest. Mõtlen meist ning see teeb mind kurvaks. Kõik ei ole nii nagu  enne. Nüüd on raske sulle isegi silma vaadata. Kas on nii raske siis mõista, et vajan  sind enda kõrvale...?
     Ma ei saa väita, et see öö oli viga, kuid haiget teeb see siiski. Miks me sellised oleme? Ei mõista, et vajame teineteist. Oleme põikpäised  ning ajame endale suurema kiilu vahele. Lõpuks oleme üksi ning süüdistame iseendit. 
     Mu süda on kui võitlusväli. Kuulid vihisevad igas suunas. Tekitades üha rohkem auke. Tühimikke, mis painavad kaua.  Sina oled mu surmaja. Sinu kätes on minu viimane südamelöök. Mis teed? Kas lõpetad mu piinad? Peasi, et mind üksi ei jäta. Ma kardan. Ma olen vang, kinni selles kõledas kohas. Kas oleks kergem surra? Palju kordi olen sellel mõelnud. Mitte sinu pärast, vaid ma ei jaksa enam olla. Tohutult valus on
     Praegu siin samas , mere ääres, kuhu ma olen kõndinud... Kas teen lõpu? See tunne piinab mind. See öö piinab. Kas kahetsed? Kas sa vihkad....mind? Tahan teada sinu tundeid, siis hakkab ka mul kergem.
     Meri on nii kutsuv, lainetes asub mu säng. Pisarad voolavad mu põskedele. Pistan varbad vette ning tunnetan seda külmust, mis on koduseks muutunud.

Öösel

     Kui ärkan üles siis ei saagi aru, kas praegune hetk on tõeline või mitte. Öö on liiga pikk ning hirmutav. Kas saad mind äratada? Saad mulle öelda, et kõik on korras? Tahan näha su nägu, mis paneb mu südame puperdama ja huuled värisema. Vaatan aknast välja ning näen langeivaid tähti. Soovin ning sulen silmad. Tahan, et sa siin oleksid. Tahan et see õudusunenägu lõppeks. Samas ma kardan sind, kardan enda tundeid. Ma tahan, et kõik oleks  korras, kuid ei ole. Kui sa oled mu kõrval, tunnen et mind on õnnistatud nii nagu ma pole kunagi tundnud. See aeg on peaaegu, et olematu, tunnen nagu see oleks justkui liiv, mis me käte vahelt pudeneb. Saad aru? Sa suudaksid mind murda nagu ma oleks klaasist, tehtud paberist. Samas ma olen justkui mürk  sulle, saad ainult haiget. Mu pisarad on sinu nõrkus. Päästa oma hing ning kõnni minust eemale. Olen su vaenlane, sinu suurim hirm. Ma paluks sul päästa minu hing, ära lase mul nutta. Kuid siiski lõpeta. Sa oled mu nõrkus. Sinu naer on minu unistus, minu tulevik. Sellepärast kõnni minema. Luba mul olla üksi. Kuid miks sa kõrval veel seisad? Kas sa tunned sama? Miks sa pead sama tundma? Kas sa ei näe, et teen sulle haiget. Ma näen su silmis valgust aga minu silmades on ainult tumedad varjud. Ma ei taha, et sa varjudesse langeks. Tahan, et sa oleks õnnelik. Tahan sulle tulevikku. Kuid samas tahan sind ligidale, oled mu sõber.
     Ma avan uuesti oma silmad ning taipan, et olen reaalsuses. Ei ole mingit õudusunenägu. Naeratan korraks ning poen uuesti teki alla. Ohkan sügavalt ning sulen silmad. Kuid siis saabub see tõeline õudusunenägu.

Paradiis

Võtan viimase hingetõmbe
Kuulan sosinaid kõrvas
Inglid laulavad patte
Tõmbavad süütuid hingi
Kukun ja langen


Pime vana mees istub
Kuulab laste naeru
Ei saagi aru , et tema pärast
Nii ongi parem
Ei pea enam nutma


Seisan siin samas varjus
Vaatan inimesi minust mööduvat
Ümisen omaette laulu
Tunnen valu ja viha
Kisub mind lõhki


Sõidame mööda elujõge
Lained viivad meid aina edasi
Paat kõigub pimeduse suunas
Upume kõik koos
Pimedus neelab meid


Silmast silma vaatan sind
Ainult naerad
Minu pisarad sind ei kõiguta
Sinu soojad käed mu peos
Minu külmad ühtimas sinuga


Noor tüdruk tantsib
Kuristik tal kõrval
Punased juuksed hõljumas
Üks vale samm
Ja juba ta kukub


Üksik hunt ulub
Nutab taga sõpra
Teades, et tagasi ei tule
Kollased silmad välkumas
Surmab end


Sind mu kõrval enam pole
Nutan korraks
Kuid taipan tõde
See kõik on olnud vale
Sina oled mu vaenlane


Sammun omaette valgusesse
Ei vaata tagasi
Naeran veel viimast korda
Pühin viimase pisara
Ning kõnnin edasi


Valgus pimestab
Inimesi pole
Vaid mina sel teel
Väravad avanevad
Kas see ongi paradiis?