Kui ärkan üles siis ei saagi aru, kas praegune hetk on tõeline või mitte. Öö on liiga pikk ning hirmutav. Kas saad mind äratada? Saad mulle öelda, et kõik on korras? Tahan näha su nägu, mis paneb mu südame puperdama ja huuled värisema. Vaatan aknast välja ning näen langeivaid tähti. Soovin ning sulen silmad. Tahan, et sa siin oleksid. Tahan et see õudusunenägu lõppeks. Samas ma kardan sind, kardan enda tundeid. Ma tahan, et kõik oleks korras, kuid ei ole. Kui sa oled mu kõrval, tunnen et mind on õnnistatud nii nagu ma pole kunagi tundnud. See aeg on peaaegu, et olematu, tunnen nagu see oleks justkui liiv, mis me käte vahelt pudeneb. Saad aru? Sa suudaksid mind murda nagu ma oleks klaasist, tehtud paberist. Samas ma olen justkui mürk sulle, saad ainult haiget. Mu pisarad on sinu nõrkus. Päästa oma hing ning kõnni minust eemale. Olen su vaenlane, sinu suurim hirm. Ma paluks sul päästa minu hing, ära lase mul nutta. Kuid siiski lõpeta. Sa oled mu nõrkus. Sinu naer on minu unistus, minu tulevik. Sellepärast kõnni minema. Luba mul olla üksi. Kuid miks sa kõrval veel seisad? Kas sa tunned sama? Miks sa pead sama tundma? Kas sa ei näe, et teen sulle haiget. Ma näen su silmis valgust aga minu silmades on ainult tumedad varjud. Ma ei taha, et sa varjudesse langeks. Tahan, et sa oleks õnnelik. Tahan sulle tulevikku. Kuid samas tahan sind ligidale, oled mu sõber.
Ma avan uuesti oma silmad ning taipan, et olen reaalsuses. Ei ole mingit õudusunenägu. Naeratan korraks ning poen uuesti teki alla. Ohkan sügavalt ning sulen silmad. Kuid siis saabub see tõeline õudusunenägu.
No comments:
Post a Comment