Kõnnin sillal, mis viib mind edasi. Tunnen kuidas tuul mu juukseid sasib. Minu silmad püüavad vihmapiisku ning minu sõrmed püüavad päikest. Mõtlen meist ning see teeb mind kurvaks. Kõik ei ole nii nagu enne. Nüüd on raske sulle isegi silma vaadata. Kas on nii raske siis mõista, et vajan sind enda kõrvale...?
Ma ei saa väita, et see öö oli viga, kuid haiget teeb see siiski. Miks me sellised oleme? Ei mõista, et vajame teineteist. Oleme põikpäised ning ajame endale suurema kiilu vahele. Lõpuks oleme üksi ning süüdistame iseendit.
Mu süda on kui võitlusväli. Kuulid vihisevad igas suunas. Tekitades üha rohkem auke. Tühimikke, mis painavad kaua. Sina oled mu surmaja. Sinu kätes on minu viimane südamelöök. Mis teed? Kas lõpetad mu piinad? Peasi, et mind üksi ei jäta. Ma kardan. Ma olen vang, kinni selles kõledas kohas. Kas oleks kergem surra? Palju kordi olen sellel mõelnud. Mitte sinu pärast, vaid ma ei jaksa enam olla. Tohutult valus on
Praegu siin samas , mere ääres, kuhu ma olen kõndinud... Kas teen lõpu? See tunne piinab mind. See öö piinab. Kas kahetsed? Kas sa vihkad....mind? Tahan teada sinu tundeid, siis hakkab ka mul kergem.
Meri on nii kutsuv, lainetes asub mu säng. Pisarad voolavad mu põskedele. Pistan varbad vette ning tunnetan seda külmust, mis on koduseks muutunud.
No comments:
Post a Comment