armastus

     Uus päev ja ei midagi uut. Ma lihtsalt ei mõista mis toimub. Kas asi on minus või mulle tundub et olen kinni siin pimeduses. kas keegi saaks mind siit välja aidata? Kas keegi tahab mind aidata? appi?
     Ma ütlen ise endal et isegi kui mu süda on katki, ära nuta. Isegi kui ma tahaks surra, ära sure. Kui ta tahab ära minna, lase tal minna. Isegi kui sa tahad tast kinni hoida, ära hoia. Selline tunne nagu taevas kukuks alla, kõik kukub alla.
     Ütlen endale veelkord ära tee midagi sa rumal, haletsusväärne inimene. Sõda on juba läbi, kuid miks sa veel ikka kakled ja rügeled. Kui sa nii teed, kas see siis paneks teise inimese südame valutama?
    Armastus on see kui tunned et sa aeglaselt sured, kuid unustad kiiresti. See on kui komm, mis on mu suus. Kui maitsed siis on magus, magusaim kui miski muu.  Kuid kui kogemata alla neelan siis on kui tunne nagu oleks kivi südamel.
    Pole ime et armastus on raske, ma olen ikka veel kohmakas. Me mõlemad oleme samasugused, rumalad mõlemad. Mõnikord peame minema erinevat teed ja see tekitab vastuolusid. Kuid äkki see ongi armastus. Kui ma sind igakord näen siis on mu süda täis erinevaid emotsioone. Sina oled see, kes mu külma, jäätunud südame üles sulatas. Palun armasta mind, hoia mind. Et mu valulikud pisarad ja  kurb üksindus ei tuleks enam tagasi.  Ma kardan anda oma südant, kardan seda valu mis sellega kaasneb. Kuid see on mu süda, mida on ära kasutatud ja minema visatud, kuid siiski olen veel alles hoidnud.
     Kuid kui sa mu südamesse tungisid siis sa täitsid selle oma hea loomuga ning meie imeliste mälestustega. Kui ma olen sinuga siis ma ikkagi naeran, kuigi olen haiget saanud. Sina oled see inimene kes parandas mu haavad ja mu pisarad ära pühkis.  Ma annan sulle selle armastuse mida olen alles hoidnud, et sõnad üksindus ja lahusoleks ei eksisteeriks meie vahel. Et ainult armastud jääks.

Tunne on kurb

      Tunne on kurb, nutan täiega. Tahaks kusagile minna, kaugele siit. Tahaks tunda uusi inimesi ning vanad maha jätta. Tahaks tagasi... tagasi minevikku kasvõi korraks... Ma peaaegu et sooviks seda kogu halba tagasi, et ma ma saaksin head tunda. Mis sest minevik oli halb ja kurb. Kuid siiski sel olid ka head küljed...keegi hoolis minust, keegi vajas mind...ainult mind. Ta ei läinud ning tal ei olnud vajadust teistega suhelda...ainult mina olin ta maailm, mis sest et ärakasutamiseks. Hetkel tahan nii väga ära minna, kuna mu süda murdub, mina murdun.
      Tahaks minna lüüa kedagi, midagi...nii et nukid verised. Tahaks talle haiget teha nagu ta mulle teeb... Ma sooviks et ma oleks õnnelik, ma tahan olla õnnelik, koos temaga...kuid miks me ei suuda seda?
      Pisarad kukuvad klaviatuuri peale ning ei taha kuidagi lõppeda. Miks see on nii? Kas see tähendab, et need on seda väärt? Tahaks minna kaugele, mere äärde ja lihtsalt maha istuda ning vaadata kaugusesse ning olla.  Olla üksi oma muredega ning mitte kedagi segada ega tülitada. Tahaks ära surra... nii väga... Ma ise ka ei tea miks mul sellised mõtted on, kuid nad lihtsalt on. Ma olen nii katki....Olen väsinud...tahan ära...
      Või tahaks olla kellegi kaisus, kes ei peta mind, kes hindab mind, kes ei alaväärista mind, kes vajab mind, kes armastab mind. Kus on see inimene? Kes ta on? Kas see oled sina? Ma tahaks et see oleks sina. Ma nii väga tahaks. Kas see saaks sina olla? Palun...
      

Kurb

     Mõnikord vaatan enda ümber ning mõtlen, kas on mõtet. Vahest nagu ei jaksa enam. Raske on olla. Raske on hingata, mõelda, rääkida.
     Tahaks lihtsalt hõljuda ning olla tühjus. Tahaks olla mitte midagi. Ei taha tunda ühtegi tunnet, poleks ühtegi emotsiooni. Vahest tahaks olla surnud.
     Ei tea, kas surm oleks lahenduseks, kuid see oleks vabadus. See päästaks valla need ahelad, mis mind kinni hoiavad.
     Elu pole mõttetu, kuid see on piin. Keegi ei mõista mind, keegi ei vaja mind, keegi ei taha mind. Ma ei jaksa ees hoida maski, mis varjab mind. Ees hoian ma õnnelikku maski, kuid maski taga on kurb nägu.
     Terve elu leian ma uusi inimesi, kellega mul on tore, kuid ajapikku ma kaotan neid. Nad tunnevad minuga ebamugavalt. Kuna imen neist elujõudu. Ma imen nende rõõmu. Kuid mis kasu ma sellest saan? Mina õnnelikumaks ei muutu. Ainult üksildasemaks ja kurvemaks.
     Mis ma pean tegema? Eemale minema? Üksi olema? Surema?