Kurb

     Mõnikord vaatan enda ümber ning mõtlen, kas on mõtet. Vahest nagu ei jaksa enam. Raske on olla. Raske on hingata, mõelda, rääkida.
     Tahaks lihtsalt hõljuda ning olla tühjus. Tahaks olla mitte midagi. Ei taha tunda ühtegi tunnet, poleks ühtegi emotsiooni. Vahest tahaks olla surnud.
     Ei tea, kas surm oleks lahenduseks, kuid see oleks vabadus. See päästaks valla need ahelad, mis mind kinni hoiavad.
     Elu pole mõttetu, kuid see on piin. Keegi ei mõista mind, keegi ei vaja mind, keegi ei taha mind. Ma ei jaksa ees hoida maski, mis varjab mind. Ees hoian ma õnnelikku maski, kuid maski taga on kurb nägu.
     Terve elu leian ma uusi inimesi, kellega mul on tore, kuid ajapikku ma kaotan neid. Nad tunnevad minuga ebamugavalt. Kuna imen neist elujõudu. Ma imen nende rõõmu. Kuid mis kasu ma sellest saan? Mina õnnelikumaks ei muutu. Ainult üksildasemaks ja kurvemaks.
     Mis ma pean tegema? Eemale minema? Üksi olema? Surema?