Tunne on kurb

      Tunne on kurb, nutan täiega. Tahaks kusagile minna, kaugele siit. Tahaks tunda uusi inimesi ning vanad maha jätta. Tahaks tagasi... tagasi minevikku kasvõi korraks... Ma peaaegu et sooviks seda kogu halba tagasi, et ma ma saaksin head tunda. Mis sest minevik oli halb ja kurb. Kuid siiski sel olid ka head küljed...keegi hoolis minust, keegi vajas mind...ainult mind. Ta ei läinud ning tal ei olnud vajadust teistega suhelda...ainult mina olin ta maailm, mis sest et ärakasutamiseks. Hetkel tahan nii väga ära minna, kuna mu süda murdub, mina murdun.
      Tahaks minna lüüa kedagi, midagi...nii et nukid verised. Tahaks talle haiget teha nagu ta mulle teeb... Ma sooviks et ma oleks õnnelik, ma tahan olla õnnelik, koos temaga...kuid miks me ei suuda seda?
      Pisarad kukuvad klaviatuuri peale ning ei taha kuidagi lõppeda. Miks see on nii? Kas see tähendab, et need on seda väärt? Tahaks minna kaugele, mere äärde ja lihtsalt maha istuda ning vaadata kaugusesse ning olla.  Olla üksi oma muredega ning mitte kedagi segada ega tülitada. Tahaks ära surra... nii väga... Ma ise ka ei tea miks mul sellised mõtted on, kuid nad lihtsalt on. Ma olen nii katki....Olen väsinud...tahan ära...
      Või tahaks olla kellegi kaisus, kes ei peta mind, kes hindab mind, kes ei alaväärista mind, kes vajab mind, kes armastab mind. Kus on see inimene? Kes ta on? Kas see oled sina? Ma tahaks et see oleks sina. Ma nii väga tahaks. Kas see saaks sina olla? Palun...