Päästmas elusid

     Mõned aastad tagasi, soovisin ma saada arstika. Arstiks, kes päästab elusid ning, kes muudaks ka tõeliselt midagi. Ma tahtsin päästa elusid...Ma vaatsin pidevalt arsti sarju ning kujutasin ette ennast ühe tegelasena. Mõtlesin pidevalt, kuidas antud olukorras tegutseda ning vaatsin kas see ka klappis. Jah, ma tahtsin elusid päästa... Omamoodi on see haletsusväärne, ma ei suuda oma elugi päästa. See on nii mõranenud, et seda ei päästa mitte mingi õmblemine, lõikus ega kardioloogia.
     Viimasel ajal olen ma tahtnud, et mul oleks ravimatu haigus, mis kestaks vaid mõned üksikud aastad. Ning lõpus oleks surm. Terve oma elu olen ma aidanud kõiki ning nende järel tegutsenud. Ma olen teinud kõik, mida on minult palutud. Kuid, kui ma nüüd mõtlen siis äkki oleks pidanud endale hoopis head tegema. Siis poleks seda juhtunud.
     Kõige haletsusväärseim asi on olla arst, kes ei suuda ennast päästa ravimatust haigusest.

Goodbye

     It`s hard to believe, there is an end to everything. But it`s always same. Farewell always arrive before the realization of our feelings. But still everyone always tell me with smile : " Goodbye, see you again." "Goodbye, see you again in some other place." So I will say this to you too... Even though i have come this far... Goodbye, see you again in some other place.

XoXo

     Räägitakse et au ja kuulsus on kõik, mida vaja hiilguseks ja paremaks eluks. Kuid siiski, vahest aitab ka kättemaksust ning väljapressimiset. Jah, see on see rikaste ja mõjukate maailm. Live it, breath it, die for it...

Fairytale

     You know, when you were a child, you`re parents told you fairytales. And you believed them. I did. When I was a child , I believed everything i was told. I Believed that the world is the fairytale. Well, it`s not. Maybe it is, but there is no happy ending.

Timeless

     Sa olid minu kõrval ning olid koguaeg valu käes. Isegi kui ma teadsin seda, ignoreerisin seda ja vaatasin kõrvale nagu see mulle harjumuseks on.  Sest olen harjunud ütlema, et aeg paneb sind unustama. Sinu ära pööratud nägu tundub nagu poleks mingit kurbust. Sinu külma häält kuuldes oligi aru saada nagu oleks see kõik normaalne ja me lahkusime jälle üksteisest. Kuigi olen alati arvanud et saame sellest üle. Peale seda kui olid juba läinud vaatasin ma sulle tagasi kahetsusega. Alles nüüd pärast seda ülesärkamist tean ma, arvan ma, et tean mida sa tunned.  Nüüd tunnen ma mida sina oled tundnud. Nüüd saan tunda seda südant, mis on sinu sees olnud juba pikka aega. 
     Igatsen sinu embust, arvan et armastan sind liiga palju, et see teeb juba sulle haiget. Ära pane ennast minu kinnisideeks... Kui öö saabub siis , siis on aeg pisarad ära pühkida. Kui kuu ilmub nähtavale, kas siis see kaob.... sinu lõhn mida tunnen? Kas unenägude taolised mälestused purunevad? 

I´am sorry

     You, you always made me happy. I could not live a day without you. I was blind and just followed you around. Hey, you ended up being a liar. Only great pain remained. You were not the person i hoped for. I, i am a fool that was betrayed but love was just like a vacation. Its hard, but there is the gift of memories. Now the magical medicine of time. While it displays it´s effects. Remember who i am, that is all you need. I´m sorry, i cant forgive you now. Dont make pointless efforts to turn my heart around. Goodbye - once a liar, always a liar. I will find my lost time. My life without you today is so comfortable - without you. I am better off without you. Theres another day without you. Goodbye...

armastus

     Uus päev ja ei midagi uut. Ma lihtsalt ei mõista mis toimub. Kas asi on minus või mulle tundub et olen kinni siin pimeduses. kas keegi saaks mind siit välja aidata? Kas keegi tahab mind aidata? appi?
     Ma ütlen ise endal et isegi kui mu süda on katki, ära nuta. Isegi kui ma tahaks surra, ära sure. Kui ta tahab ära minna, lase tal minna. Isegi kui sa tahad tast kinni hoida, ära hoia. Selline tunne nagu taevas kukuks alla, kõik kukub alla.
     Ütlen endale veelkord ära tee midagi sa rumal, haletsusväärne inimene. Sõda on juba läbi, kuid miks sa veel ikka kakled ja rügeled. Kui sa nii teed, kas see siis paneks teise inimese südame valutama?
    Armastus on see kui tunned et sa aeglaselt sured, kuid unustad kiiresti. See on kui komm, mis on mu suus. Kui maitsed siis on magus, magusaim kui miski muu.  Kuid kui kogemata alla neelan siis on kui tunne nagu oleks kivi südamel.
    Pole ime et armastus on raske, ma olen ikka veel kohmakas. Me mõlemad oleme samasugused, rumalad mõlemad. Mõnikord peame minema erinevat teed ja see tekitab vastuolusid. Kuid äkki see ongi armastus. Kui ma sind igakord näen siis on mu süda täis erinevaid emotsioone. Sina oled see, kes mu külma, jäätunud südame üles sulatas. Palun armasta mind, hoia mind. Et mu valulikud pisarad ja  kurb üksindus ei tuleks enam tagasi.  Ma kardan anda oma südant, kardan seda valu mis sellega kaasneb. Kuid see on mu süda, mida on ära kasutatud ja minema visatud, kuid siiski olen veel alles hoidnud.
     Kuid kui sa mu südamesse tungisid siis sa täitsid selle oma hea loomuga ning meie imeliste mälestustega. Kui ma olen sinuga siis ma ikkagi naeran, kuigi olen haiget saanud. Sina oled see inimene kes parandas mu haavad ja mu pisarad ära pühkis.  Ma annan sulle selle armastuse mida olen alles hoidnud, et sõnad üksindus ja lahusoleks ei eksisteeriks meie vahel. Et ainult armastud jääks.

Tunne on kurb

      Tunne on kurb, nutan täiega. Tahaks kusagile minna, kaugele siit. Tahaks tunda uusi inimesi ning vanad maha jätta. Tahaks tagasi... tagasi minevikku kasvõi korraks... Ma peaaegu et sooviks seda kogu halba tagasi, et ma ma saaksin head tunda. Mis sest minevik oli halb ja kurb. Kuid siiski sel olid ka head küljed...keegi hoolis minust, keegi vajas mind...ainult mind. Ta ei läinud ning tal ei olnud vajadust teistega suhelda...ainult mina olin ta maailm, mis sest et ärakasutamiseks. Hetkel tahan nii väga ära minna, kuna mu süda murdub, mina murdun.
      Tahaks minna lüüa kedagi, midagi...nii et nukid verised. Tahaks talle haiget teha nagu ta mulle teeb... Ma sooviks et ma oleks õnnelik, ma tahan olla õnnelik, koos temaga...kuid miks me ei suuda seda?
      Pisarad kukuvad klaviatuuri peale ning ei taha kuidagi lõppeda. Miks see on nii? Kas see tähendab, et need on seda väärt? Tahaks minna kaugele, mere äärde ja lihtsalt maha istuda ning vaadata kaugusesse ning olla.  Olla üksi oma muredega ning mitte kedagi segada ega tülitada. Tahaks ära surra... nii väga... Ma ise ka ei tea miks mul sellised mõtted on, kuid nad lihtsalt on. Ma olen nii katki....Olen väsinud...tahan ära...
      Või tahaks olla kellegi kaisus, kes ei peta mind, kes hindab mind, kes ei alaväärista mind, kes vajab mind, kes armastab mind. Kus on see inimene? Kes ta on? Kas see oled sina? Ma tahaks et see oleks sina. Ma nii väga tahaks. Kas see saaks sina olla? Palun...
      

Kurb

     Mõnikord vaatan enda ümber ning mõtlen, kas on mõtet. Vahest nagu ei jaksa enam. Raske on olla. Raske on hingata, mõelda, rääkida.
     Tahaks lihtsalt hõljuda ning olla tühjus. Tahaks olla mitte midagi. Ei taha tunda ühtegi tunnet, poleks ühtegi emotsiooni. Vahest tahaks olla surnud.
     Ei tea, kas surm oleks lahenduseks, kuid see oleks vabadus. See päästaks valla need ahelad, mis mind kinni hoiavad.
     Elu pole mõttetu, kuid see on piin. Keegi ei mõista mind, keegi ei vaja mind, keegi ei taha mind. Ma ei jaksa ees hoida maski, mis varjab mind. Ees hoian ma õnnelikku maski, kuid maski taga on kurb nägu.
     Terve elu leian ma uusi inimesi, kellega mul on tore, kuid ajapikku ma kaotan neid. Nad tunnevad minuga ebamugavalt. Kuna imen neist elujõudu. Ma imen nende rõõmu. Kuid mis kasu ma sellest saan? Mina õnnelikumaks ei muutu. Ainult üksildasemaks ja kurvemaks.
     Mis ma pean tegema? Eemale minema? Üksi olema? Surema?

Olemine

     Päike paistab silma ning ei lase mul magada. Ma avan silmad ning näen sinist taevast ja seda suurt kollast päikest. Ma sügan silmi ning  sirutan ennast. Rohi mu ümber on roheline ning täis lilli. Ma laman selles ning uurin. Lõpuks ma tõusen istuli ning vaatan enda ümber. Terve väli on lilli täis. Ma naeratan ning haaran ühe roosa lille. Hoian seda enda ees ning silman seda. Nii ilus, väike habras. Ma lasin lille lendu lõpuks lahti ning vaatan kuidas tuul ta minema viib. Ma ohkan ning tõusen püsti. Mu helesinine kleit lehvib tuule käes ning mu juuksed tungivad näkku. Ma panen neid kõrvataha, kuid tulutult.
     Korraga ma kuulen enda nime. Keegi hüüab mind. Ma tean seda häält. Ma keeran ennast ringi ning naeratan. Seal ta seisis, lehvitab. Ma lehvitan vastu ning jooksen ta poole. Lõpuks, kui ta juurde jõudsin, kallistasin teda hästi kõvasti. Ta kallistab mind vastu ning suudleb mind otsa ette. Ma kihistan naerda ning vaatan ta silmadesse. Nii palju armastust, nii palju tundeid.
     Ma armastan teda!

kahetsus

     Kõnnin sillal, mis viib mind edasi. Tunnen kuidas tuul mu juukseid sasib. Minu silmad püüavad vihmapiisku ning minu sõrmed  püüavad päikest. Mõtlen meist ning see teeb mind kurvaks. Kõik ei ole nii nagu  enne. Nüüd on raske sulle isegi silma vaadata. Kas on nii raske siis mõista, et vajan  sind enda kõrvale...?
     Ma ei saa väita, et see öö oli viga, kuid haiget teeb see siiski. Miks me sellised oleme? Ei mõista, et vajame teineteist. Oleme põikpäised  ning ajame endale suurema kiilu vahele. Lõpuks oleme üksi ning süüdistame iseendit. 
     Mu süda on kui võitlusväli. Kuulid vihisevad igas suunas. Tekitades üha rohkem auke. Tühimikke, mis painavad kaua.  Sina oled mu surmaja. Sinu kätes on minu viimane südamelöök. Mis teed? Kas lõpetad mu piinad? Peasi, et mind üksi ei jäta. Ma kardan. Ma olen vang, kinni selles kõledas kohas. Kas oleks kergem surra? Palju kordi olen sellel mõelnud. Mitte sinu pärast, vaid ma ei jaksa enam olla. Tohutult valus on
     Praegu siin samas , mere ääres, kuhu ma olen kõndinud... Kas teen lõpu? See tunne piinab mind. See öö piinab. Kas kahetsed? Kas sa vihkad....mind? Tahan teada sinu tundeid, siis hakkab ka mul kergem.
     Meri on nii kutsuv, lainetes asub mu säng. Pisarad voolavad mu põskedele. Pistan varbad vette ning tunnetan seda külmust, mis on koduseks muutunud.

Öösel

     Kui ärkan üles siis ei saagi aru, kas praegune hetk on tõeline või mitte. Öö on liiga pikk ning hirmutav. Kas saad mind äratada? Saad mulle öelda, et kõik on korras? Tahan näha su nägu, mis paneb mu südame puperdama ja huuled värisema. Vaatan aknast välja ning näen langeivaid tähti. Soovin ning sulen silmad. Tahan, et sa siin oleksid. Tahan et see õudusunenägu lõppeks. Samas ma kardan sind, kardan enda tundeid. Ma tahan, et kõik oleks  korras, kuid ei ole. Kui sa oled mu kõrval, tunnen et mind on õnnistatud nii nagu ma pole kunagi tundnud. See aeg on peaaegu, et olematu, tunnen nagu see oleks justkui liiv, mis me käte vahelt pudeneb. Saad aru? Sa suudaksid mind murda nagu ma oleks klaasist, tehtud paberist. Samas ma olen justkui mürk  sulle, saad ainult haiget. Mu pisarad on sinu nõrkus. Päästa oma hing ning kõnni minust eemale. Olen su vaenlane, sinu suurim hirm. Ma paluks sul päästa minu hing, ära lase mul nutta. Kuid siiski lõpeta. Sa oled mu nõrkus. Sinu naer on minu unistus, minu tulevik. Sellepärast kõnni minema. Luba mul olla üksi. Kuid miks sa kõrval veel seisad? Kas sa tunned sama? Miks sa pead sama tundma? Kas sa ei näe, et teen sulle haiget. Ma näen su silmis valgust aga minu silmades on ainult tumedad varjud. Ma ei taha, et sa varjudesse langeks. Tahan, et sa oleks õnnelik. Tahan sulle tulevikku. Kuid samas tahan sind ligidale, oled mu sõber.
     Ma avan uuesti oma silmad ning taipan, et olen reaalsuses. Ei ole mingit õudusunenägu. Naeratan korraks ning poen uuesti teki alla. Ohkan sügavalt ning sulen silmad. Kuid siis saabub see tõeline õudusunenägu.

Paradiis

Võtan viimase hingetõmbe
Kuulan sosinaid kõrvas
Inglid laulavad patte
Tõmbavad süütuid hingi
Kukun ja langen


Pime vana mees istub
Kuulab laste naeru
Ei saagi aru , et tema pärast
Nii ongi parem
Ei pea enam nutma


Seisan siin samas varjus
Vaatan inimesi minust mööduvat
Ümisen omaette laulu
Tunnen valu ja viha
Kisub mind lõhki


Sõidame mööda elujõge
Lained viivad meid aina edasi
Paat kõigub pimeduse suunas
Upume kõik koos
Pimedus neelab meid


Silmast silma vaatan sind
Ainult naerad
Minu pisarad sind ei kõiguta
Sinu soojad käed mu peos
Minu külmad ühtimas sinuga


Noor tüdruk tantsib
Kuristik tal kõrval
Punased juuksed hõljumas
Üks vale samm
Ja juba ta kukub


Üksik hunt ulub
Nutab taga sõpra
Teades, et tagasi ei tule
Kollased silmad välkumas
Surmab end


Sind mu kõrval enam pole
Nutan korraks
Kuid taipan tõde
See kõik on olnud vale
Sina oled mu vaenlane


Sammun omaette valgusesse
Ei vaata tagasi
Naeran veel viimast korda
Pühin viimase pisara
Ning kõnnin edasi


Valgus pimestab
Inimesi pole
Vaid mina sel teel
Väravad avanevad
Kas see ongi paradiis?

Love and roll

     Kas sa kuuled mind? Ma ammu juba saatsin sulle sõnumi. Põld millel jooksen on hommikust saadik niiske. Üritan taga ajada nähtamatut tulevikku. Kas sa tahad mind välja jätta? Jään seisma, kuna ei tea mida teha. Silman taevast, mis nagu alati on sinine, ühtegi valget pilve. Ainult  mina maa ja taeva vahel. Mustad juuksed sinisel, sõrmed hellalt neid paitades. Kas sa armastad mind? Haaran maast lille ning hakkan sellelt õisi kiskuma. Loen päevi, mil sind taas näen. Haiget teeb. Äkiline tuulehoog  kisub mult lille. Lugemine jäi pooleli. Kas sa tahad mind välja kutsuda? Ootan tuules su vastust. Kuid kuulen ainult tuule jooksmist mööda rohtu. Pisarad kerkivad silma, voolavad mööda põske. Üritan meelehetlikult neid minema pühkida, kuid neid muudkui tuleb. Lõpuks annan alla. Mu  süda nutab. Sa ei kuule, sa ei vaata. Sa jätad mind välja! Baka!

Kõige armsamale...

     Ütle tere, naerata. Vaata mulle silma, et ma näeksin, mida sa mõtled. Haara mul käest, et ma tunneksin su soojust. Pühi mu pisarad, kuna ma ei jaksa enam teeselda. Lase mul naerda, sest tahan olla õnnelik. Lausu mulle unistusi, mida soovin endalegi. Täna on ilus päev, lase mul olla õnnelik. Lase mul varbad vette kasta , luba tuulel mu juukseid sasida. Luba mul süüa jäätist nii et mu huuled oleksid sellega koos. Luba mul hoida kinni tulevikust, ma tahan unistada. Lase mul unustada. Lase mul unustada minevik, tahan et see kaoks. Luba mul ennast armastada, kuna ma tahan kordki ennast  enesekindlalt tunda. Lase mul sind armastada, ma ei taha üksi olla. Aga siiski ütled head aega, lehvitad.

Kaitseingel

Üks väike poiss seisis kord inimtühjal tänaval. Nägu oli tal must, paarist kohast kriimustatud. Seljas oli tal tavaline särk ja jalas rebenenud püksid. Käes hoidis ta mänguautot, mis oli sinist värvi. Just sellist nagu oli tema silmad. Mis olid täis kurbust ja üksindust.

     Tänav, kus ta seisis oli tühi ja kõle. Üks suur hall kogum. Ainult see väike poiss, kes seal oli, paistis välja oma õhetavate põskedega. Äkki hakkas poiss nutma. Mänguauto kukkus potsatades maha ning üks must ratas veeres kõrvale. Poiss nuttis, nägu kaetud pisarates. Ta oli üksi. Ta küll hüüdis kord emme kord issi. Aga kedagi ei tulnud. Pisarad ei tahtnud kuidagi kaduda ning midagi ei muutunud.

     Äkki kõndis väikese poisi juurde üks noormees, kitarr käes. Vaadates poissi, istus ta samale tänavale maha ja haaras kitarri. Poiss jättis nutmise ja istus noormehe kõrvale. Kitarri saatel hakkas noormees laulma....

When i see your smile

Tears run down my face

i can`t replace

And now that i´m strong i´ve figured out

How this world turns cold

And breaks through my soul

And i know, i`ll find deep inside me

I can be the one

I will never let you fall

I´ll stand up with you forever

I´ll be there for you through it all

Even if saving you sends me to heaven

It`s okay, it`s okay, it`s okay

     Siis tõusid mõlemad püsti ning noormees ulatas käe poisile sõnades elupäästvad sõnad "Lähme koju". Väike poiss haaras noormehe käe. Vaikselt kõndisid mõlemad mõõda tänavat ikka kaugemale ja kaugemale. Aga kuulates neid, oli kuulda kuidas see väike poiss ümises seda sama laulu edasi, tuues päikese välja. Kuid unustades sinise auto tänavale, mil neli ratast all, nagu polekski ühte ära tulnud.

uni

     Pilved liiguvad aeglaselt sinises taevas. Ajavad taga tuult, teadmata et tuul on see, kes neid jälitab. Pilvede vahel lendavad linnud, kes mängivad.
     Minu silmad jälgivad seda mängu ning naeratavad. Jälgivat igat detaili, igat pilveliigutust, igat tiivalööki. Minu valge õhuline kleit lendleb kergelt tuule käes.
     Taevas on  mulle alati meeldinud, nii vabastav. Tahaks ka tiibu nagu inglil. Siis ma ainult elaksin seal üleval. Ma ei tuleks enam kunagi alla tagasi. Mul on silmad ainult selle sinise taeva jaoks. Igavik veeta sellises kohas on vabadus. Kas ma peaksin sellest haarama?
     Pilved minu kohal liiguvad  oma teed, see imeline värvide mäng. Sulgen oma silmad ning tõstan käed üles. Lasen tuulel end kanda. Tunnen kuidas linnud lendavad mu ümber. Nende tiivalöögid ühinevad minu südame tuksetega. 
     Kuid äkki kuulen kõuekõminat. Ma ehmatan ning avan oma silmad. Lasen käed alla ning vaatan ainiti enda ette. Eemalt paistavad tormipilved. Tumedad ja kurjakuulutavad. Siis saabub julm vaikus. Tuult ei ole  ning linnud on kadunud. Isegi mu südametuksed oleksid just kui lõppenud. Vaikus.
     Silman, kuidas torm mu pea kohale voolab. Vaikus on lõhestav, kurb ja tappev. Tunnen kuidas esimene vihmapiisk mu põsele langeb. Tuleb üks, tuleb teine...kolmas. Vihmasadu muutub intensiivsemaks. 
     Sorgus juuksed kleepuvad mu näo külge. Kleit mu ümber tilgub ning muutub vee tõttu läbipaistvaks. Ma vaatan üles ning lasen vihmal oma nägu paitada. Surun oma käed rusikasse ning kannatan. kergelt hammustan huulde, et pisaraid tagasi hoida.
     Maa mu jalge all muutub sopaseks ning rohulibled  takerduvad  jalgade külge. Vihmast märgunud maa neelab mu jalgu ning üritab mind meelehetlikult mudasse tirida.
     Vaatan üles ning märkan üksikuid päikesekiiri pilvede vahelt läbi tungimas. Vangistatud üksikud hinged. Päikesekiired tantsivad mööda mu keha kirglikku tantsu samalajal,kui vihm mind piitsutab. Tõstan ühe käe üles ning üritan päikesekiirt püüda. Tulutult, kuna ma pole piisavalt osav. Ohkan raskelt ning lasen käel kukkuda. Äkiline tuulehoog tekitab minus külmavärinaid ning mu kleit kleepub veelgi enam mu keha külge.
     Korraga ma ehmatan ning mu käed hakkavad värisema. Silmad muutuvad suurteks ning ma keeran ennast aeglaselt ümber. Seal sa seisad, vaatad oma  külmade silmadega minu poole. Mina aga vaatan sind kurbadega vastu. Päikesekiired tantsivad meie vahel ning tuul sasib meie juukseid ja riideid. Esimene pisar vihmas kuulub mulle. Vaikus asetseb meie vahel, sõnu pole. See vaikus häirib mind ning ma lausun oma esimesed sõnad. "Ma lähen nüüd ära." Sel hetkel vaatad sa mind kurvalt. "Ära mine..." Minu silmadessetekkis meeletu viha. "Sa teed mulle haiget, ma ei suuda sulle otsa vaadata." Sa vaatad mind edasi ning ohkad. "Valetad!" Ma ehmusin tema äkilise karjumise peale. "Ei! Ma ei taha sind enam näha. Ma vihkan sind!" "Ütle et sa armastad mind!"
     Ma ehmusin taas ning vaatan sulle otsa. Mu pisarad kadusid ning värin minu kätes jäi järgi. Ma ohkan ning seisan kindlalt  kohal. Siis märkan et haarad revolvri ning sihid minu poole. Ma vaatan sind pingsalt, naeratus näol, ning siis vaatan maha. Käib kõmakas ning kukun. Märgunud maa neelab mind ning mu veri seguneb vee ja poriga. Päikesekiired kaovad ning kõik on pime. Ainuke ais mis sulle veel vastu särab on minu klaasistunud silmad.